Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1

Võrus tähistati 1987. aasta 21. oktoobri sündmuste tähtpäeva –Tahteväljenduspäeva

Lisainfo

Avaldatud Neljapäev, 27 Oktoober 2011 19:57

Klikke: 153

Isiklike tolleaja kogemuste põhjal tean et, päev pärast 21. oktoobrit 1987 tundis Võru sündmuste vastu huvi kogu Eesti. Ainuüksi võrulaseks olemine tegi sind „Võru Kangelaseks”. Tänaseks on täitunud okupatsioonivõimude toonane soov, et inimesed, isegi võrukad ei teaks 21. oktoobri sündmustest midagi.

Tahteväljenduspäeva raames toimus 17. oktoobril s.a. Võrumaa muuseumis konverents “Elav ajalugu”. Järgnevalt mõned allakirjutanu mõtted konverentsilt.

Erinevatel põlvkondadel on erinev ajalooline mälu ja sellest erinevusest tekkinud arusaam. Okupatsioonieelne põlvkond ehk Valdur Raudvassar juhtis konverentsil tähelepanu sageli korduvale ja eksitavale seisukohale vabadusvõitluse tärkamisest 1987. aastal. Vabadusvõitlus algas okupatsiooniga aastal 1944. Kodumaa ja vabadus oli olnud selle võitleva põlvkonna kasvatus kodus ja koolis. Rahva tahe toitis ja toetas metsavendlust ja koolilaste vastupanuliikumist. Okupatsioonivõimude töö tulemusena jäid vastupanust järele laibad, vangid ja väljasaadetud. Täna meenutab koolinoorte võitlust seitsme vastupanuorganisatsiooni nimed mälestustahvlil ühe Jüri tänava maja seinal Võrus.
Valdur meenutas rahvusvahelist olukorda 1956 aastal, mil võidukalt lõppenud Ungari vabadusvõitlus uputati verre nõukogude tankidega euroopa riikide vaikival nõusolekul. See teadmine murdis eesti rahva tahte, kuid ei lõpetanud vabadusvõitlust. Aeg ajalt pimedusevarjus kerkinud trikoloorid tähistasid jätkuvat eestlaste vabadusvõitlust. Sellest sosistati kõige ustavamas piiratud seltskonnas.

Kujunenud kohanemisperioodi, n.ö. vaikiv põlvkond vaikis toona ja vaikib ka nüüd.
21. oktoobri sündmuste kujunemisest 1987. aastal rääkis Ain Saar. Vaikivale põlvkonnale kasvas peale täiesti uus põlvkond. Võru noored otsustasid Muinsuskaitse liikumise käigus korrastada unarusse jäetud sõdurihauad. Need noored teadsid bolševike juhtimisel toime pandud kontrevolutsioonist Venemaal. Samuti Nõukogde Venemaa kallaletungist vast loodud Eesti Vabariigile.
Eesti riigi ja vabaduse eest langenud sõdurid olid noorte jaoks sangarid ja ei loksutanud neid okupatsioonivõimude keelud ja ähvardused.
Tänapäevase põlvkonna teadmised Eesti ajaloost sellel murrangulisel perioodil on olematud. Kuskil Tallinnas tõkestas Savisaar tankidele teed ja Laar pühkis tänavad puhtaks. Kodus oldi sellega rahul ja võidi lehvitada sini-must-valget lippu (aga mitte Tallinnas, seal ärritab see venelasi).
Lõpetan konverentsil Tõnu Antoni välja öeldud mõttega - kas see mis on täna oli meie eesmärk või unistus aastal 1987?

Lugupidamisega, Raivo Paas