Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1

Võrulaste tahteväljendus

Lisainfo

Avaldatud Neljapäev, 27 Oktoober 2011 20:27

Klikke: 172

Üks linn ei ole vaid majad, pargid, tänavad ja teed. Linn - see on lisaks veel tema ajalugu, traditsioonid ja inimesed. Meie Võru linn öeldakse olevat üts ummamuudu liin.

Mis seisab aga selle ummamuudu oleku taga? Mis teeb meie linna ja tema inimesed eriliseks? Me kõik oleme kuulnud fraasi - Võru veri ei värise. Just seda ütlust kinnitab meenutus ühest 20 aasta tagusest sündmusest.
Kargel ja tuulisel 21. oktoobrikuu päeval kogunesid tuhanded võrulased Kubja kalmistu väravete ette, et järgida üleskutset mälestada neid sõdureid, kellele võlgneme OMA EESTI RIIGI. 1987. aastal ei räägitud oma EESTI RIIGIST, sest valitses terrorivõim, mis oli istutanud hirmu sügavale rahva hinge.
Paljud inimesed mäletasid punaterrori aastaid. mil tuhandeid eestlasi piinati ja mõrvati sadades vanglates. Need, kes jäid ellu, saadeti vangilaagritesse. Eestimaalt küüditati kümned tuhanded meie kaasmaalased, meie omaksed, sõbrad ja tuttavad külmale maale... surema. Nende ainus süü oli see, et nad olid eestlased, et nad armastasid oma maad ja austasid eesti kombeid.
Okupatsioonivõimu arvates pidi Eesti riik kaduma. Kõik, mis oli seotud meie ajaloo ja kultuuri, rahvuse ja uhkusega, oli surmale mõistetud. 1941. aasta suvel lõid taganeva Punaarmee sõdurid tääkidega lipumasti külge Tullio Lindsaare. Tema “süüks” oli meie sinimustvalge rahvuslipu heiskamine omaenda koduõuel. Okupatsioonivõim külvas teadlikult meie maal hirmu, umbusaldust, sallimatust, kartust ja ebakindlust, sest need oli Nõukogude vägivallaimpeeriumi alustalad.
Seepärast tekitas kommunistliku partei ja julgeolekutöötajates piiritut paanikat teadmine, et grupp noori kavatseb mälestada Eesti Vabadussõjas langenud sõdureid.
Nõukogude propagandaamet asus tööle, et nurjata kavandatud ettevõtmine ja karistada neid, kes söandasid väljendada oma tahet. Vaatamata propagandamasina tohutule survele - või ehk isegi just trotsimaks seda survet - järgis võru rahvas noorte üleskutset ja tuli mälestana Vabadussõjas langenuid.
21.oktoobril kell 18:30 oli Võru kalmistu ette kogunenud tuhandeid võrulasi. Seisti silmitsi hirmu ja vägivallarežiimi ustavate teenritega. Kõrgematest instantsidest oli väljastatud täiesti absurdne keeld - keeld minna kalmistule. Võrulased aga trotsisid okupatsioonivõimu ja väljendasid selgelt OMA TAHET. Rahvahulk lihtsalt murdis läbi sellest kalmistut piiravast ahelikust. See oma tahte maksmapanek oli midagi enneolematut. On inimesi, kes kuulsid, kuidas miilitsatöötajad raporteerisid Tallinnasse raadio teel: “nad murdsid läbi!”
Seega on 21. oktoober 1987 võrulaste jaoks ajalooline päev. Ja mitte ainult võrulaste jaoks. Pärast seda päeva polnud enam keegi ega miski endine. Võrulaste selge ja vapper eneseväljendus kujunes pöördepunktiks mitte üksnes Võru linnale, vaid kogu Eestile. Sel päeval murti okupatsioonivõimu selgroog, kui tagasihoidlikult kavandatud leinamiitingust kasvas välja esimene Nõukogude okupatsiooni vastane üldrahvalik meeleavaldus. Rahvahulga peade kohal lehvis sõjajärgses Eestis esmakordselt meie sinimustvalge.
Praegu, 20 aastat hiljem, võime täie kindlusega väita, et just 21. oktoobril aset leidnud VÕRULASTE TAHTEVÄLJENDUS oli aluseks ja alguseks Eesti taasiseseisvumisprotsessile.
Võru veri ei värise. Seda kinnitas jätkunud tahteväljendus, kui võrukesed toetasid Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr.1 noorte poiste ja tüdrukute tegevust. Võrulaste toetusel asusime esimestena Eestis taastama okupatsioonivõimu hävitatud Vabadussammast ja esimesena Eestis heiskasime ikka veel keelatud rahvuslipu Baltimaade kõrgeimasse punkti - Suure-Munamäe torni.
Võru inimeste tahteväljendus, mehisus, pealehakkamine ja solidaarsus väärib meelespidamist. Seepärast loogem ühiselt oma linnale üks uus tähtpäev - Võrulaste tahteväljenduse päev 21. oktoobril. Heisakem kõik sel meie päris OMA päeval majadle rahvuslipud. Saame sel päeval taas kokku Võru kalmistu ees ja mingem, tõrvikud käes, läbi sügispimeduse linna, tunnustamaks meie endi, meie isade ja emade, vanaemade ja vanaisade julget tahteväljendust.
Vaba-Sõltumatu Kolonn nr.1 ei soovi kasutada ajalugu malakana, et õhutada viha ja vaenu. Meie soov on leida läbi ajaloo see, mis meid ühendab. Võru linn ja tema ajalugu on meie kõigi ühisomand. Säilitame ja hoiame seda luues VÕRULASTE TAHTEVÄLJENDUSPÄEVA. Teemesellest aastateks traditsiooni, mida auga edasi pärandada lastele ja lastelastele.