Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1

21. oktoober 1987 – tahte ja hirmu vastasseis

Lisainfo

Avaldatud Reede, 28 Oktoober 2011 19:37

Klikke: 1283

See päev kujunes ajaloosündmuseks, mida kannustas ühelt poolt HIRM ja teiselt poolt TAHE. Seekord ei olnud aga hirmul mitte rahvas, vaid võimuorganid. Kardeti eestlaste ärkavat ajaloolist mälu.

Kompartei Võru rajoonikomitee juhtimisel algas kampaania mälestusmiitingu vastu. Mitmel päeval enne miitingut saadeti suur hulk agitaatoreid ja propagandiste rajooni asutustesse, ettevõtetesse ja koolidesse. Tegelikult kujunes sellest välja jõuline reklaamikampaania, millega informeeriti meie üritusest kogu Võrumaa elanikkonda.

21. oktoobriks oli toodud Võrru mundrimehi mitmelt poolt Eestist ja isegi Venemaalt. Kalmistule minek keelati. Mälestusmiitingu korraldamisega seotud Argo Männimets, Meelis Ivask ja Ain Saar võeti Nõukogude armee esindajate poolt koidikul kinni ja toimetati bussiga Tallinnasse sõjakomissariaati. Sellega loodeti, et «peata kari» suundub tagasi etteantud kitsukesele rajale. Rajooni parteikomitee propagandamasina ennenägemata töö tulemusena kogunes õhtul kella poole seitsmeks Võru kalmistu ette ligi 3500 inimest. Kohalik võimuaparaat koos julgeolekukomiteega pani miitingu ärahoidmiseks vastu 400 miilitsameest, rahvamalevlast ja KGB töötajat. Kalmistut hoiti piiramisrõngas juba keskpäevast peale.

Väidete kohaselt oli punaarmee Võru garnisonile antud kõrgem lahinguvalmidus.

Kolonni III juht Kalmer Vaindlo on 1997. aastal kirjutanud: «Läksin juhuslikult üht tuttavat vaatama, kes oli haiglas, ning mul oli ta poeg kaasas. Sõitsin bussiga kalmistust mööda ja nägin, et see oli miilitsatega ümber piiratud. Käisin kiiresti haigla juures ära ja tulime kalmistule. Jõudsime just siis, kui noorte mass murdis miilitsa «ketist» läbi ja kõik ülejäänud läksid nendega kaasa. Kogu toimuv oli mulle lausa vapustav, et kuidas seda kõike julgeti teha…»

Meie tulihingeline toetaja ja hiljem ka Kolonni liige Olga Tiik on kirjutanud oma mälestustes: «21. oktoobril 1987. aastal olin tööl, kui kuulsin oma töökaaslaselt Lindalt [Linda Paas], et täna minnakse Võru surnuaiale Vabadussõjas langenud sõjamehi mälestama. Kohe pärast tööd läksimegi. Minnes kohtasime suurt rahvahulka, kes ka oli teel kalmistule. Rahvast tuli juurde igast tänavast ja kõik muudkui läksid ja läksid. Keegi ei hoolinud, et punaparteilased ja nuhid panid kirja inimeste nimesid, kes üritusega ühinesid. Autode rida palistas kahelt poolt tänavat. Surnuaiapoolsele teele ei lubatud autosid parkida, et sellega pidurdada kalmistule minekut. Seal seisid ees miilitsad ja rahvamalevlased. Kalmistu oli vist võimumeeste poolt täiesti sisse piiratud, et rahvas ei pääseks surnuaiale. Ka parteijuhid olid miilitsate hulgas. Ruuporist hõigati vahetpidamata: «Õpilased, ärge tulge siia, teid ootab kultuurimajas pidu! Seal on tasuta ettekanded! Minge kultuurimajja!» Kuid ei noored ega vanad ei pööranud sellele tähelepanu, vaid rahvamass läks edasi surnuaia poole. Julgemad ja tugevamad pressisid läbi ja läksid mööda võimumeeste ketist. Paljusid inimesi püüti miilitsate poolt takistada, öeldes: «Ärge minge sinna!» Aga rahvas küsis vastu: «Miks? Miks ei tohi oma kalmistule minna?» Seejärel lükati võmmid kõrvale ja ikka mindi kalmistule Vabadussõjas langenud sõjameeste kalmude juurde. Noored ees, vanad järel…»

Noortekolonni asutajaliige Kaja Tullus meenutab: «Kuulsime õega Üllar Pugasti kaudu paar päeva enne 21. oktoobrit üleskutsest minna surnuaiale Vabadussõjas langenute kalmudele. Selle hetkeni polnud mul nende kalmude olemasolust aimugi, Vabadussõjastki olin kuulnud vaid põgusalt. Järgmisel päeval muutus Võru linn kummaliseks. Koolides ja asutustes esinesid kompartei funktsionärid üleskutsete, manitsuste ja ähvardustega mitte järgida Saare Aini üleskutset. 21. oktoobri hommikul oli linnas liikvel erakordne hulk miilitsaautosid ning kogu õhkkond oli ärev. Lõunaks levis kumu, et Saare Ain ja veel ligi 10 inimest oli viidud Tallinnasse sõjakomissariaati. Viidud olevat ka Üllar Pugast, kellest teadsime, et ta vaid luges mööblivabrikus ette Saare Aini üleskutse. See sai meie jaoks määravaks. Sellise ilmse ülekohtu tõttu leidsime, et me peame surnuaiale minema, tulgu siis, mis tuleb. Õhtupoolikul hakkas kompartei vastuagitatsioon võtma juba naljakaid varjundeid. Töötasin sel ajal trükikojas. Järgmise päeva lehte ei lubatud trükki anda, kuna sealt võeti üks artikkel välja, et hoida kohta artiklile, et huligaanid ei pääsenud surnuaiale. Kõik lehetegijad pidid jääma tööle, kuni saavad sellesisulise artikli kätte.