Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1

Sinimustvalge taassünd

Lisainfo

Avaldatud Reede, 21 Oktoober 2011 13:55

Klikke: 258

1987. aasta sügisel sai Võrust mõneks ajaks üks poliitiliselt kuumemaid kohti Eestis. Nii mõnigi tollaste sündmuste asjaosaline võiks endalt küsida, kas ta on ikka järeltulevatele põlvedele ausalt ära rääkinud, mis Võrus 21. oktoobril 1987 juhtus.  Kuidas reageeris olukorrale tollane kohalik Nõukogude võimu aparaat?

Küsitlesin mitmeid tollastes sündmustes osalenuid. Osaliselt langevad nende mälestused kokku, osaliselt erinevad olulisel määral.

Ohtralt koeri, miilitsaid ja rahvamalevlasi

21. oktoobril 1987 olid Võru noored eesotsas Ain Saarega otsustanud korraldada Vabadussõjas langenutele pühendatud mälestusmiitingu. Kavandatav üritus pani paaniliselt kihama kogu tollase võimuaparaadi. Mitmed silmapaistvad inimesed saadeti kindluse mõttes kiireloomulisele komandeeringule.

Valdur Raudvassarit hoiatati 19. oktoobri õhtul kellegi tundmatu poolt, et hoidugu ta Võrust kõrvale, sest seal algavat peagi suured arreteerimised.

Tollane kohaliku siseasjade osakonna (SAO) uurimisjaoskonna ülem Endel Vahing kinnitab, et ta hoiatas mälestusõhtule tulla kavatsenud noori arreteerimisohu eest. Hoiatusest oli abi, ööl vastu 21. oktoobrit ei võetud kedagi kinni. Kahjuks ei osanud noored aktivistid ohtu näha 21. oktoobri hommikul tööle minnes. Siis võetigi kinni kõik neli “kahtlustatavat mässajat” – Ain Saar, Argo Männimets, Meelis Ivask ja Üllar Pugast – ning viidi julgeoleku numbrimärki kandva masinaga Võrust ära.

21. oktoobri keskpäevaks ümbritseti Võru kalmistu ümbrus kilomeetrite ulatuses keelumärkidega. Tänavanurkadel patrullis liiklusmiilits, raudteejaamas ja linna sisenevatel teedel olid radiofitseeritud miilitsapostid. Linnas hakkasid levima kuuldused, et kohale on sõitnud siseministri asetäitja Arved Jaaska ning teenistuskoertega lisajõud Põlvast, Tartust, Valgast ja Petserist. Ühtekokku toodi naaberrajoonidest Võrru korda kaitsma umbes 300 inimest.

Kella kahe-kolme paiku päeval kutsuti rahvamalevlased, miilitsa- ja julgeolekutöötajad parteikomitee saali instrueerimisele. Meeleolu oli ärev. Kohalkäinud meenutavad, et üks rühm ei teadnud teise ülesannetest ega otstarbest midagi. Veel suuremaks paanikaks andis põhjust partei esimese sekretäri Aare Männiste öeldu, et Jaaskal ja julgeolekul olevat piisavad Leedust saadud kogemused. Seal aga olevat kõik senised võimuvastased aktsioonid jõuga maha suruda suudetud. Ehk loodeti siingi, et rahvas läheb üle piiri ja annab seeläbi võimuesindajatele rahutuste jõuga mahasurumiseks vabad käed.

Kogunes tuhandeid meeleavaldajaid

21. oktoobril kell 18.50 oli 3200 inimesest koosnev rahvamass surnuaia peaväravast läbi murdnud. Mõned kuulnud, kuidas siseministeeriumi raadioautost antud edasi teade: “Läbi tulid!”

Rahvas 1987. aasta 21. oktoobri õhtul Võru kalmistul vabadussõdalaste kalmude juures

Tallinnast oli antud korraldus kõik toimuv viimse pisiasjani fikseerida. Fotoaparaadid plõksusid, püüdes talletada võimalikult palju nägusid. Männiste meenutab, et EKP KK ideoloogiasekretär Rein Ristlaan käskis viimase häda korral sõjaväeosa appi kutsuda. Meeleavaldusele tulnud asetasid vabadussõdalaste kalmudele lilli, süütasid küünlaid ning laulsid mõned isamaalised laulud. Minutilise leinaseisaku rikkus Männiste, kes asus inimesi veenma, et arukam on laiali minna. Seepeale vallandus rahva viha. Hõigati: “Maha kommunistid!” ja alustati üheskoos skandeerimist: “Ain Saar vabaks!”

Kalmistult suunduti pühalikus vaikuses Punaste Küttide väljakule. Polnud karjumist ega õiendamist, kostis vaid aeglast sammukahinat. Kolonni etteotsa ilmus sinimustvalge lipp. Segased lood Punaste Küttide väljakul Kriitilisim punkt Punaste Küttide väljakul saabus, kui keegi rahva seast viskas Jaaskat tühja pudeliga. Pärast seda andnud Jaaska venekeelse korralduse tuletõrjeautod, pisargaas ja verekoerad käiku lasta. Käsu vastu olevat astunud majandusmiilits Aare Urm. Nagu hiljem selgus, lahkus ta kalmistult enne teisi. Miks?

Urm kinnitab, et teda sundis kiiresti koju riideid vahetama minema häbi vormikandjaks olemise pärast. Parteikomitee ette tulnud ta veel vaid uudishimust – vaatama, mis edasi saab. Siinkohal põrkume vasturääkivustele. Mitmed sündmuses osalenud miilitsad väidavad, et Urm olnud parteikomitee ees toimunu ajal hoopis miilitsamajas. Ka mäletab Urm millegipärast kummalisel kombel, et rahvas läinud kõigepealt sõjakomissariaadi ette. Tegelikult liikus 500–600 inimeseni kahanenud rahvahulk sõjakomissariaadi ette alles umbes kella 21 paiku. Visati sisse kaks akent ja nõuti endiselt Ain Saare vabastamist. Olukord oli taas tõsiseks muutumas. Korraga astus rahva ette SAO uurimisjaoskonna ülem Endel Vahing, kes pärast enese tutvustamist rajoonivõimude nimel vabandas. Ta ütles rahvale, et võimude soov 21. oktoobri üritust ära jätta oli viga. Vahing kinnitab, et ta tajus oma sõnade peale ilmselgelt, kuidas pinge langes. Veel küsisid meeleavaldusele kogunenud Vahingult, miks juhid kinni võeti. Vahing vastanud oma sõnade kohaselt seepeale, et juhtide arreteerimine olnud veel suurem viga. Rahvas rahunes. Vahingu väitel haaras seepeale ruupori enda kätte rajooni täitevkomitee aseesimees Toomas Katušin, kes ärritas juba rahunema hakanud rahva uuesti üles. Katušin olevat karjunud: “Me toimisime õigesti, soov 21. oktoobri miitingut ära jätta polnud viga!” Õnneks suutnud Vahing ohjad taas enda kätte haarata, lubades juhul, kui kinnipeetavaid 24 tunni jooksul ei vabastata, taas isiklikult rahva ette astuda. Seepeale hakkas rahvamurd suuremate ja väiksemate gruppidena laiali minema.

21. oktoobriga polnud vägikaikavedamine Nõukogude võimu ladvikuga Võrus kaugeltki lõppenud. Jää oli hakanud liikuma, kuid päris kevadeni läks veel aega.

Merle Ermel Maaleht, 18.10.2001