Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1

Võru 1987-1988

Lisainfo

Avaldatud Neljapäev, 27 Oktoober 2011 19:41

Klikke: 149

Erakorraliseks pleenumiks parteimajas oli põhjust: eelmisel õhtul toimus tõsine konflikt Võru noorte ja kohalike võimuesindajate vahel.
Ain Saar saatis välja 66 kutset, lootis aga kokku saada tunduvalt rohkem noori, et korraldada Võru kaimistul üritus Vabadussõjas langenute mälestuseks. Seni maadligi ja rohtunud kalmud korrastati, taastati ka valged ristid langenute nimedega.

Paralleelselt noorte ettevalmistusega pandi aga käima veel üks masinavärk. Selle käivitasid ametkonnad. Tallinnast sõitsid kohale spetsialistid. Mundris ja mundrita abimehi nõutati lisaks kohapealseile veel ka naaberrajoonidest.
Kabinettides peeti plaane ja väljastati käsklusi, õhtuks oli Võru surnuaed mundrimeestest ning rahvamalevlastest ümber piiratud. Ei puudunud ka teenistuskoerad. Erariides peaspetsialist jagas korraldusi ja kontrollis nende täitmist. Veel oli ta rahul, sest rahvas alles hakkas kogunema.
Käsk oli konkreetne: mitte kedagi kalmistule sisse lasta! Tõele au andes peab ütlema, et enamik käsualuseidki olid hämmeldunud, nooremad lausa nõutud — kas ebaseaduslikku käsku ikka tuleb täita? Koolis oli õpetatud justkui teisiti... Vanemad mäletasid üht-teist nooruspõlvest ning neil oli kergem. Nemad teadsid vägagi hästi, et miilitsamehe nokkmütsi alla on sellistes olukordades isiklikku mõistust küll kõige vähem vaja. Küllap ongi just noortele ja kogenematutele mõeldes öeldud mõneti paradoksaalseina näivad sõnad, et inimesed ei õpi ajaloolt midagi.
Tohutu rahvahulk oli aga vahepeal kalmistu väravaisse kogunenud ja seisis vastamisi ametkondade otsustavusega ning teenistuskoertega. Kauaks see vastasseis sinna kestma ei jäänud. Rahvas mõistis, et teda pole õigust keelata, et pidada pole jõudugi, ja läks ...
Haudadel peeti lühike kõne, lauldi... Kuna tegevuskava oli rikutud (õhtu organisaatorid viidi hommikul Tallinnasse Sõjakomissariaati), siis jätkus kõik stiihiliselt. Oma vaimu või selle puudumist said paljud näidata. Nõuti ametkondade poolt pealinna toimetatud Ain Saare vabastamist. Nõuti liha ja sukkpükse. Keegi nõudis tungivalt viinamüügi laiendamist. Vabadussõda hakkas tagaplaanile vajuma.
Ametkondade poolt provotseeritud konflikti püüdis lahendada rajoonijuht, kuid paraku oli juba hilja. Rahva meelepaha paiskus tema peale. Ametkonnad aga püüdsid samal ajal koondada oma hõredaks jäänud ridu. Kindluse mõttes veeretati välja veekahurid (tuletõrjeautod).
Rahvahulk, kellest enamik noored, suundus läbi linna, korrates oma nõudmisi. Kired süttisid veel ja veel — nii parteikomitee kui ka sõjakomissariaadi hoone juures...
Sel õhtul kaotas Võru juhtkond suure osa rahva lugupidamisest. Hakkas välja kujunema üha süvenev vastasseis.
Pleenumil räägiti poliitkasvatusest ja noorteprobleemidest — ikka nagu varemgi, et on veel üksikuid puudusi. Konflikti provotseerijaid kohal ei olnud. Loodetavasti küll mõisteti, et seekord pakkusid ametkonnad VIST üle, kuid ometi ei jäetud «spetsialistide» pilli järgi tantsimist. Nii sügavalt olid juurdunud hirmuaegadest pärinev pime kuuletumistunne ja soov ülevalttulnud käsk iga hinna eest täita. Oo, homo-homullus!
Juhtidel algasid rasked päevad. Juba ükskord läbi kukkunud stsenaariumide järgi mängiti läbi ka järgnevad sündmused detsembris, veebruaris ja maikuus. Ain Saarest räägiti kõikidel tasanditel. Murrang suhtumisse tuli alles enne jaanipäeva. Vabadussamba avamine Võru kalmistul oli ilusasti korraldatud ning vähemalt ühe osa ametkondade poolt ka rahulikult vastu võetud.

14. juuli 1988

Rahvarinde õhtu Kubija lauluväljakul. Koos on ennenägematu hulk inimesi, näib, nagu oleks siia tulnud kogu Võru. Kuulatakse volikogu liikmete ettekandeid ja lauldakse isamaalisi laule. Rajooni juhtide olukord ei ole kadestamisväärne, kriitika on terav ja hukkamõistev. Sõnavõtja vaeb põhjalikult sündmusi oktoobrist juunini, näitab ara vastasseisu tekkemehhanismi. Avalikustatakse repressioonikatsed Ain Saare suhtes. Rahvas Kubijal on nördinud ametkondade stalinistlikest meetoditest. Vahetu kriitika langeb