Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr.1

Ain Saar ja tema ajastu

Lisainfo

Avaldatud Neljapäev, 27 Oktoober 2011 16:15

Klikke: 150

Osaledes mõni aeg tagasi ühel koosviibimisel, kus olid ka inimesed Võrumaalt, kuulsin oma suureks imestuseks, et Võrus ei mäletavat enam keegi kolonni ja kolonel Ain Saart.
Muidugi, ükski prohvet pole kuulus omal maal, öeldi selle kohta vanasti tabavalt. See tuleb vist sellest, et paljud praegused suured poliitikud käisid neil aegadel veel algklassis ja enamik nüüdsete parteide ladvikust ning parlamendiliikmetest elas privilegeeritud elu ja teadis, et sotsialismil ei ole alternatiivi.
Siiski, omal ajal vaatasid nad salaja, kes hirmuga, kes imetlusega, Võru poole, sest just see linn oli saanud Eestis tärganud vabadusvõitluse pealinnaks.
Nüüdseks on neist pöördelistest sündmustest möödunud ligi 18 aastat ja endistest kommunistidest on kujunenud aatelise minevikuga vabadusvõitlejad, kes üksteise võidu kiitlevad oma vägitegudega, mida nad olevat rahva heaks neil aegadel korda saatnud. Sellest hoolimata on siiski inimesi, kes mäletavad hästi üht epohhi loonud rühmitust nimega Vaba-Sõltumatu (Noorte) Kolonn Nr 1 ja tema karismaatilist juhti Ain Saart.

Punkarirüüs vabadusvõitleja

Ain Saar oli punkar, kelle protest valitseva reÏiimi vastu ei koosnenud ainult väljakutsuvast välimusest. Teda rõhus teadmine, et kunagi olime vabad inimesed vabal maal, ja ta tahtis selle aate eest võidelda. Meie kui iseseisva rahva ajalugu algas Vabadussõjast, Aini vabadusvõitlus algas Vabadussõjas langenud, Võru kalmistule maetud ja punaste käsul unustatud sõjameeste haudade korrastamisest.

Aastanumbriks kirjutati siis 1987. Oli oktoobrikuu 21. päev, kui Eesti tollane punavalitsus elas üle esimese suure vapustuse ning pidi saatma KGB ja miilitsad surnuaiale, kus Ain Saare sõbrad koos kolme ja poole tuhande inimesega püüdsid korrastatud haudadele lilli asetada ning küünlaid süüdata. Sündmuse tegi oluliseks see, et esimest korda Nõukogude Eesti ajaloos sai rahvas oma tahtmise, murdis teda piiranud ametimeeste ahelikust läbi ja viis kavandatu ellu. 
Peasüüdlane Ain Saar oli selleks ajaks riikliku julgeoleku käsul juba Tallinna toimetatud, aga kuna üritus Võrus siiski toimus, lasti ta kahetsusega vabaks.
Vaba-Sõltumatu (Noorte) Kolonn Nr 1 sündis nendesamade noorte inimeste kodanikujulgusest 20. detsembril 1987, kuid kolonni sünnipäeva tähistati edaspidi 21. oktoobril, sest Ain pidas just seda päeva eestlaste rahvusliku ärkamise alguseks. Vabaduse tuli, mis sai alguse Võru surnuaialt, kandus pikkamööda üle Eesti ja pärast seda päeva kadus kommunistidel meie maal igaveseks turvatunne.

Vabadussammas ja hauarüüstajad

Võidupühal, 23. juunil 1988 avas kolonn Võru kalmistul taas Vabadussõjas langenute mälestussamba. Huvilisi oli avamisele tulnud nende aegade kohta üüratu hulk, umbes 8000 inimest. See sammas oli taastatud rahva annetatud rahaga ja valmis punavõimude kiuste määratud tähtajal. Kohalik võim tegi kõik endast oleneva, et samba taastamist takistada: mõeldi välja segavaid seadusi, tekitati ehitusmaterjalide kunstlik defitsiit ning püüti neid noori inimesi hirmutada.
Enne oli kohalik punavõim koos oma käsilastega kahel korral langenud vabadusvõitlejate haudu rüüstanud, aga see oli jõetu raev. Vabadusiha ei suutnud enam miski peatada. Ühed hauarüüstajad siiki tabati, need olid lugupeetud Marju H., Toomas K. ja Vladimir L., aga kuna nad olid vaid oma okupantidest isandate agarad käsutäitjad ja tegutsesid nende ülesandel, pääsesid nad karistuseta.
Vabadussõjas langenute esimese taastatud samba avamise au ei kuulu küll kolonnile (muinsuskaitse selts rabas kõva lõpuspurdiga selle au endale), aga hea algatus midagi oma rahva heaks ära teha on vist suurema kaaluga.